Et siis Narva jah.. Esimene triip: Ujusin parasjagu rullis. Kõik asjad valesti. Iga viie sekundi tagant käis laine ülepea. Hingata ei saanud. Martti sõitis mööda ja karjus: "Tagapool on Ho'okipa!!!!" Appi! Ja siis tuli mulle jälle rull peale. Järjekordses tsentrifuugis jäin trapetsiga ülestõmbamisotsa külge. Õhk sai otsa. Ma kartsin. Ma kartsin nii jubedalt. Tahtsin ainult kaldale. Lubasin, et ma hakkan kuduma. Jaa.. suuri kampsuneid ja salle ja mida iganes veel. Aga mitte kunagi enam ei lähe ma suurte poiste mängumaale. Mitte kunagi. Ma ei julgenud hakata kama õigesse asendisse sättima, sest jõudu ei olnud ja kartsin jääda varustusest kalda poole ja millegiga piku pead saada. Lõpuks sain mingi ime läbi purje kätte ja uuesti sõitma. Kalda poole. Nii kiiresti kui kannatab. Saaks ainult kaldale. Ja seal ta siis oli. Ammu.. ilmselt kauem kui kaks aastat, pole ma tundnud seda imelist tunnet, mis tekib kui elusana pääsed ja tõemeeli võid suudelda liiva jalge all, sest see tundub... ohh.. liiv.. maa.. see on kõige ilusam asi üldse. Kõige kindlam asi siin ilmas. Loomulikult olin ma kohutavalt allatuult vajunud. Ma olin väsinud. Mu jalad värisesid ja mu süda tagus ja peksis sees. Otsustasin, et sellega on kõik. "Miks sa ei sõida?" "Laine on suur."
Vedasin kama piki kallast tagasi (oot.. olin see kunagi mina, kes arvas, et kama kaldal vedamise ajad on mu jaoks läbi? heh.. lubage irvitada).
Tõstis ka kõvasti. Keskmine 15, tipud 19. Lootsin, et jääbki nii puhuma ja ma võin kalipso ära võtta ja vardad välja otsida. Aga.. jah..no ta ikka kukkus jälle vähe vaiksemaks ja ma panin väikse purje ka üles ja.. no ma ei tea. Midagi ikka meelitas. Endiselt. Hulleminigi veel. Nii, et ma läksin tagasi. Ja kõik kordus taas :) ja siis veel kord. Ei, ma sain ikka välja ka ja.. ja tagasiteel proovisin isegi veivata natuke. Tuul oli siis juba keeranud ja puhus side-on. Kukkusin üsna pea sisse. Ja jälle rullis. Ja hirm. Ja siis kaldale. Ja piki kallast tagasi. Sõitsin üks triip korraga. Vahepeal puhkasin. Võhma ei ole üldse.
Aga.. jaa Narvale tuleb peale passida. Sest kaubaks on 200 km siledat asfalti, liivarand, männid, päike, naerunäod, SEE tunne (no teate küll.. see, et kohe tuleb kalipsosse), Sillamäe kohvik imehea supi ja sõbraliku teenindajaga. Ja ellujäämiskursused.. need saab kauba peale!
(P.S. Pulmapuu ka :P)